Lühifilm “Armastasin”, 2019.a., 15 minutit.

Lugu:

Režissöör Anna kohtub ärimehe Maksimiga pärast oma lavastuse esietendust. Neil mõlemal on kummaline tunne, et nad on juba ammu tuttavad. Nad hakkavad kohtuma, aga suhted arenevad keeruliselt. Anna läheb juhuslikult regressiooniga tegeleva psühholoogi juurde ja saab seal teada, et tema probleemid on väljaspool praegust argipäeva eelmistes eludes. Anna nõustub regressiooniseansi teraapiaga, mille ajal talle meenub, et nad kohtusid Maksimiga juba eelmistes eludes ja andsid vande teineteist igavesti armastada. Praeguses elus püüab Anna oma tookordsest vandest kinni pidada.
 

Filmist:

Armastus on alati erinev, igaüks saab sellest aru omal moel, aga kui inimene kohtab oma sugulashinge, siis selles ei eksi ta kunagi – see ongi tõeline armastus. Mitte igaühel ei õnnestu seda kogeda, aga igaüks unistab sellest.

Tõeline armastus, mis on tärganud ammu enne praegust elu ja mida on kantud endas läbi mitme eelmise elu, ei ole kunagi lihtne. See kannab endas kunagiste vannete, suhete ja solvumiste kogu raskust. Seepärast ei saa sugulashinged mitte alati kokku jääda – tundes küll teineteise suhtes tugevat külgetõmbejõudu kardavad nad pettumusi, mida pidid läbi elama juba eelmistes eludes …

Seda loomulikult siis, kui uskuda reinkarnatsiooni kontseptsiooni.

Film «ARMASTASIN» on just niisugune lugu, kus üks hing on valmis ootama ja läbi töötama traumeerivat kogemust, aga teine – ei ole valmis. Üks hing on valmis vastu võtma ja andestama, aga teine – ei usu reinkarnatsiooni kontseptsiooni.

Regressiooniteraapia levib maailmas üha laialdasemalt. Nende inimeste jaoks, kes usuvad reinkarnatsiooni kontseptsiooni, on see võimalus paljude probleemide, mis on väljaspool praegust elu, lahendamiseks …

Mul vedas, et ma leidsin meetodi, mis mind aitas. Film võib anda lootuse ka teistele inimestele, kes on sattunud samasugusesse olukorda. Film on teatud mõttes teraapia, mille vältel on oluline teada saada, et ärge kartke niisuguseid suhteid, olge kannatlikud, te pole üksi.
 

Me arvame, et meie film aitab tähelepanelikumalt suhtuda inimestesse, keda me kohtame igapäevaselt meie teekonnal; ja armastusel, mis ei ole alati vastastikune ja õnnelik.

Millal vaatajad filmi näevad:

Esimene (kinnine) näitamine toimub selle aasta suvel kinoteatris ARTIS ainult neile, kes on projekti toetanud. Avatud levisse ilmub film pärast festivalil linastumist, 2020. aasta teisel poolel.

Oleme tänulikud, kui leiate võimaluse meie filmi toetada! Valige autasu, mida naudite!

Meie Meeskond

Näitlejad:

ANNA – Natalja Dõmtšenko, õppis RATI-s (GITIS) professor O. L. Kudrjašovi kursusel, 1998-2002. Vene Teatri näitleja aastast 2007
MAKSIM – Eduard Tee, haridus: 2013-2017 TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia Etenduskunstide osakond: teatrikunsti õppekava, näitleja eriala

Natalja Matšenene, stsenarist ja režissöör
Õppinud stsenaristikat (2018, Moskva filmikool “Bullfinches”), režiid ja valgust (A. Mitta filmikool, Moskva)

Kristina Malõševa, kunstnik
Lõpetas Eesti Kunstiakadeemia tootedisaini erialal. Teeb koostööd teatrikunstnikuna harrastusteatriga ФЕРТЪ (Vene Teatrikool). Tegi tööd kunstnikuna etendustele “Феникс”, “Морозко”, “Язычники”. Kunstnikuna tegi tööd ETV+ teleprojektidele “Технолик”

Dmitri Natalevitš, helikujundaja
On töötanud nii lühifilmide kui ka täispikkade filmide kallal. Omab kokkupuudet nii teleprogrammidega kui ka reklaamprojektidega, dokumentaalidega ja kunstfilmidega, ligikaudu 70’le projektile, nende seas ka “Рыба-мечта” (2015, Eesti-Venemaa), “Дом для русалок” (2015, Eesti-Kasahstan) ja muud